Soo

Soode teke

Soo on looduslik ala, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub soomulla ehk turbana. Sooks loetakse ala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm (mõnes riigis ka üle 40 cm) ning turba juurdekasv ei ole katkenud. Alasid, kus turvast enam ei ladestu on õigem nimetada turbaaladeks.

 

Soode teke on seotud alljärgnevate tingimustega:

 

  • Kliima – kui sademete hulk ületab aurumise maapinnalt (nn efektiivne niiskus);
  • Pinnamood – vee äravool on takistatud;
  • Hüdrogeoloogia – aluspinnas ei lase vett läbi või filtreeruvus on halb.

 

Soostumisel on kaks põhilist viisi:

 

  1. maismaa soostumine ehk telmaatiline; Maismaa liigniiskes osas tekivad soo taimedele vajalikud kasvutingimused ning soo hakkab arenema.
  2. veekogu kinnikasvamine ehk limniline. Veekogu võib hakata kinni kasvama põhjast või pealt, levinuim on nii põhjast kui kaldalt kinnikasvamine. Limnilisele tekkele viitab näiteks järvesetete (järvemuda, järvelubi) esinemine turbalasundi all.

Eesti soodest ~60% on kujunenud maismaa soostumisel ja ~40% veekogude kinnikasvamisel.

Soode tüübid

 

Sood jaotatakse nende arengustaadiumi alusel:

 

  • madalsoodeks;
  • siirdesoodeks;
  • kõrgsoodeks ehk rabadeks.

 

Madalsoo on soo arengu algetapiks ning moodustunud veekogu kinnikasvamisel või maapinna soostumisel. Turbakiht ei ole madalsoos veel kuigi paks ja taimed toituvad mineraalaineterikkast põhjaveest. Madalsoo, võrdluses teiste soo tüüpidega, on liigirikkam. Madalsoo võib olla, kas lage rohusoo või kaetud jändrike puudega. Tüüpiline puuliik on sookask, leidub ka mändi ja sangleppa. Rohttaimedest esineb madalsoos sageli näiteks pilliroogu ja tarnasid. Sammaltaimedest on levinuim turbasammal.Kuid on ka erandeid. Näiteks Emajõe ‑ Suursoo Peipsi läänekalda lähedal esineb omapärane loodusnähtus, kus madalsooturba lasundi paksus on 5 ‑ 6 m ja veel peaaegu polegi. Soo niisugune kujunemine on põhjustatud sellest, et Peipsi järve veetase on lõunaosas tõusnud ja madalsoo arenguetapp on saanud pikalt jätkuda.

 

Siirdesoo on üleminekufaas madal- ja kõrgsoo vahel, kus turbakiht on juba paksem ja põhjaveetoite roll hakkab vähenema. Madalsoos kasvab nii madalsoole (mätaste vahel) kui rabale (mätastel) iseloomulikke taimi. Kunagine nõgus soopind on kerkinud ja tasandunud ning vee liikumine soos aeglustunud. Taimede toitumistingimused halvenevad, sest taimede juured kaotavad kontakti mulla ja põhjaveega.

Kõrgsoo ehk raba on soo viimane arengu staadium. Turbakiht on muutunud nii paksuks, et taimede juured enam põhjaveeni ei ulatu. Raba toitub nö atmosfäärselt. Rabas saavad kasvada vaid vähenõudlikud taimed, mis toituvad sademete ja tolmuga saadavatest mineraalainetest, seetõttu on raba taimestik reeglina liigivaene. Puudest kasvavad rabas vaid madalad ja jändrikud männid, puhmastaimedest sinikad ja sookail, niiskemates kohtades jõhvikas, murakas, tuppvillpea jt. Vesi koguneb väikestesse veekogudesse – älvestesse ja laugastesse.

Raba pind on kumer, keskosas kõrgem, äärealadel madalam. Mõnedel rabadel (näiteks Soomaal) võib olla servaalal üsnagi järsk nõlv, seda nimetatakse rabarinnakuks. Eesti kõrgeim rabarinnak asub Kuresoo lõunaosas, kuni 8 m kõrgune.

 

Sageli esineb ühe ja sama soo piires nii madal- ja siirdesood kui ka raba. Enamikel juhtudel on soostikus 3 ‑ 4 eraldi asuvat soomassiivi, näiteks Soomaa Rahvuspargi alal on üksteisele lähedal Kuresoo, Valgesoo ja Kikepera raba. Kesk-Eestis Endla soostikus on koguni 7 eraldiseisvat raba.

 

Veerežiimi alusel eristatakse:

 

  • minetroopsed sood, kus taimed saavad oma vee nii sade- kui ka põhjaveest;
  • ombotroofsed sood, kus taimestik toitub vaid sadeveest.

 

Soodel on looduse ökosüsteemis väga mitmeid veega seotud ülesandeid, näiteks pinnaveekogude äravoolurežiimide ühtlustamine, suur veemahutavus ning looduslik isepuhastusvõime.

 

Eesti sood

Eestis algas soode teke varsti pärast mandrijää taandumist 9 100 ‑ 8 800 aastat tagasi. Rabafaasi jõudsid esimesed sood umbes 8 000 aastat tagasi. Lihtne matemaatika näitab, et tolleaegses kliimas kulus minimaalselt ~1 000 aastat madalsoo muutumiseks kõrgsooks ehk rabaks. Esimesed sood tekkisid valdavalt maismaa soostumise tagajärjel.

 

Intensiivne järvede kinnikasvamine algas Eestis alles ~6 500 aastat tagasi. Esimene märgatav rabastumise suurenemine algas Kõrg-Eestis ligikaudu 7 000 aasta eest, Madal-Eestis võttis soode rabastaadiumi jõudmine 3 000 ‑ 2 500 aastat kauem aega. Rabade moodustumiseks kõige soodsamad tingimused olid Eestis 4 000 ‑ 2 000 aastat tagasi, subboreaalsel kliimaperioodil ja subatlantilise kliimaperioodi algul. Liivastel aladel toimunud maismaa rabastumine oli kõige intensiivsem üsna kitsas ajalõigus: ligi kolmandik sel viisil tekkinud rabadest hakkas arenema alles 3 000 – 2 500 aastat tagasi.

 

Eesti suurimad sood on Puhatu (57 000 ha), Epu-Kakerdi (39 000 ha), Endla (25 100 ha), Lavassaare (37 800 ha), Suursoo (17 100 ha) ja Peedla (15 500 ha). Valdavaks on siiski väikesood – 9 836 soost 85% on pindalaga 1 ‑ 10 ha.

Soode kaitstus

 

Sood kannavad mitmeid olulisi looduskaitselisi väärtusi. Seetõttu on kõik suuremad soostikud ja väärtuslikumad alad Eestis kaitse all. Tuntumad ja enam külastatavamad on Endla soostik, Soomaa Rahvuspargi sood, Nigula raba, Viru raba ja Laeva soo.

 

2008 ‑ 2011 aastatel Eestimaa looduse fondi (ELF) soode inventuuri kokkuvõtte põhjal on Eesti maismaast sooga kaetud ligikaudu 5,5% (turbamaadega ~22%). Inventuuri andmete võrdluses 1935. ‑ 1955. aasta Eesti taimkatte kaardistamise andmete alusel on Eesti soode pindala, vähem kui sajandi jooksul vähenenud ligikaudu 2,7 korda. Eriti tugevalt on vähenenud madalsoode pindala (7,1 korda), rabade ehk kõrgsoode puhul on muutus tagasihoidlikum (1,7 korda). Praeguseni säilinud soodest on Eestis looduskaitse all 72,5%, nendest omakorda 89% on suure looduskaitseväärtusega ning majandustegevust nendes ei planeerita.

 

Muutuste põhjus on inimtegevus. Enamasti on veerežiimi mõjutatud teadlikult, et kasutada maad metsanduse (3/5) või põllumajanduse tarbeks (2/5). Turba kaevandamisega on hõlmatud ~2% turbaaladest. Juba enne teist maailmasõda oli Eestis kuivendatud ligikaudu 350 000 ha, peamiselt põllumaaks. Pärast Teist Maailmasõda hakati soid enam kuivendama metsa kasvatamiseks. 1970. aastatel kuivendati igal aastal metsa tarbeks 15 000 ‑ 20 000 ha. 1980. aastate lõpuks oli Eestis maaparandusvõrguga kaetud 1 006 300 ha, sealhulgas 338 400 ha metsa- ja 584 400 ha põllumaad. Nii metsa- kui ka põllumaaks sobivad paremini madal- ja siirdesood, seetõttu on need ka kõige enam mõjutatud. Turba kaevandamiseks sobib enamasti raba, mida Eestis esineb ka kõige rohkem.

 

Uute kaevandamisalade valikul kaasneb tänapäeval põhjalik ettevalmistustöö, kus selgitatakse välja piirkonna võimalikud loodusväärtused ning rakendatakse meetmeid nende säilimiseks. Turvast võib kaevandada vaid nendes kohtades, mis on rohkemal või vähemal määral inimtegevusest juba mõjutatud ning selleks on eelnevalt saadud kõik vajalikud keskkonnaload. Kaitsealustes ja kõrge väärtusega soodes uusi turbakaevandamise alasid ei avata.