Turvas

Turvas on osaliselt lagunenud taimejäänustest ja huumusest koosnev mullahorisont, mis tekib soomuldade veerohkes ning hapnikuvaeses pindmises kihis. Looduslikus soos sisaldab turvas keskmiselt 90% vett, õhkkuivas turbas on vett 30 ‑ 40%.

 

Majanduslikus tähenduses on turvas maavara, milles ei tohi mineraalainete sisaldus ületada 35% kuivaine massist. Enimlevinud mineraalsed ained turbas on süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, fosfor ning mittepõlevad koostisosad.

Turba „tekitajana“ omavad suurimat tähtsust turbasamblad, seejärel rohurindest tarnad ja tupp-villpea, põõsastest pajud ja puudest mänd ning sookask. Eesti soode taimkatte nö algsest taimestikust ladestub turbana keskmiselt 10 ‑ 15%, ülejäänud osa lõhustub ja lendub gaasidena ehk kantakse vees lahustunud kujul soost välja või kasutatakse taimede poolt taas uue orgaanilise aine sünteesiks.

 

Turba tüübid

 

Turvas jaotub oma tekkeviisilt, lagunemisastmelt ja kasutusalalt kaheks peamiseks alatüübiks. Esiteks põhjaveest toitunud hästilagunenud madalsooturvas, mida kasutatakse peamiselt kütteturbana, kuid tänapäeval ka väetiste ja kompostide valmistamiseks ning meditsiinis. Hästilagunenud turvas moodustab massi järgi ~85% varudest. Teiseks sademeteveest toitunud vähelagunenud kõrgsoo- ehk rabaturvas, mida kasutatakse aianduses, põllumajanduses alusturbana ning absorbeerivate materjalide tootmiseks. Vähelagunud turvas moodustab massi järgi ~15% varudest. Kuna hästilagunenud turvas on palju tihedam ja raskem, kui vähelagunenud turvas, siis mahuliselt arvestatuna varude erinevus nii suur ei ole.

Turbalasundite kirjeldamisel kasutatakse turba botaanilisel koostisel põhinevat geneetilist klassifikatsiooni. Turbaliigid on märe-, metsa-märe- ja metsaturvas. Teaduslikul tasandil on kasutuses veelgi spetsiifilisemad liigitused.

 

Turba omadused

Turba kirjeldamisel on turba olulisimaks omaduseks selles leiduvate taimejäänuste koosseis ja lagunemisaste. Kõige vähem taimeliike on sademetest toituvas rabaturbas. Liigirikkamad on põhjaveest toituvate madal- ja siirdesoo turbad. Mida rohkem sisaldavad taimed valku, kaltsiumi, kergesti omastatavaid süsivesikuid ning mida vähem sisaldavad lagunemist takistatavaid biokeemilisi ühendeid, seda kergemini taimed lagunevad. Kergesti lagunevad taimed on näiteks ubaleht, sinikas, angervaks, murakas, soo-sõnajalg jt. Raskesti lagunevad taimed on peamiselt turbasambla ja tupp-villpea maa-alused osad.

Turvas on üks unikaalsemaid looduslikke materjale, mida ei paljuski ei ole tänapäeval veel suudetud tehnoloogiliselt jäljendada. Oma füüsilistelt omadustelt on turvas pehme ja kergelt kokkusurutav. Rõhu all saab turbast ainult osa vett välja suruda, suur osa veest on turbas seotud kapillaarselt. Seetõttu ongi turvast vaja kaevandamisel kuivatada tuule ja päikese käes. Aianduses eelistatakse turbamuldasid tema puhtuse ja kiulise struktuuri tõttu. Taimedele vajalikud mineraalained tuleb suures osas lisada, kuid turba struktuur tagab substraadi vajaliku mullaõhu ja niiskusrežiimi. Olles väliskeskkonnast isoleeritud, on turvas sisuliselt steriilne, nii umbrohtude kui haigustekitajate vaba. Hästilagunenud turvast kasutatakse lisaks kütmisele oma mineraalsete lisandite tõttu ka meditsiinis ja kosmeetikas (palneoloogia). Oma hea imavusvõime tõttu kasutatakse turvast absorbendina reostuste likvideerimistel või igapäevakasutuses näiteks fekaalgaaside sidujana loomalautades. Turbast valmistatud aktiivsütt kasutatakse õhufiltrites.

Huulhein

 

Kütusena konkureerib turvas paljude teistega, nagu näiteks halupuit, gaas, kütteõli vms. Turba põhiliseks eeliseks kütusena tarvitamisel on tema kohalik päritolu ning hea varustuskindlus. Turvas on kõigist kütustest üks soodsamaid ning arvestades kütteks sobiva turba varu, on selle perspektiivsus suur.

 

Turbavarude jaotumine Eesti alal on ebaühtlane, suurimad varud on Ida-Virumaa lõunaosa ja Pärnumaa soodes. Märkimisväärsed on varud ka Kesk- ja Vahe-Eesti soomassiivides. Suuremate soode turbakihi paksus on keskmiselt 4 ‑ 5 m, harva ka 7 ‑ 8 m. Üksikutes soodes leidub anomaalse paksusega kihte: Vällamäe soos üle 17 m ja Napsi soos 12 m. Aastane turba juurdekasv on umbes 1 mm. Juurdekasv soodes on suurim aasta jahedal ja niiskel perioodil.