Kaevandamine

 

Turvast kaevandatakse soodes, kus on eelnevalt tehtud geoloogiline uuring, tõestatud ja kinnitatud maavara varu olemasolu ning on saadud kõik vajalikud load (v.t keskkonnakaitse). Kuigi aja jooksul on turba kaevandamisel kasutatud väga palju erinevaid tehnoloogiaid ning ebahariliku ehitusega masinaid, on tänapäeval peamiselt levinud kolm kaevandamise meetodit, mida ka Eestis kasutatakse: turba freesimine, tükkturba tegemine ja turbaplokkide lõikamine. Turba kaevandamine näeb võrreldes teiste maavaradega välja üsna teistsugune ning selle käigus tehtavad tööprotsessid meenutavad sageli pigem põlluharimist kui kaevandamist.

 

Turvas sisaldab looduslikul kujul palju niiskust (keskmiselt 90%). Seetõttu on iga tehnoloogia lahutamatuks osaks turba kuivatamine, mis algab juba enne turba lasundist eemaldamist. Kaevandamiseks lubatud ala eraldatakse kraavidega ülejäänud soost ning sellelt hakatakse liigset vett välja juhtima. Väljakute ettevalmistamine ja eelnev kuivatamine kestab 2 ‑ 4 aastat. Ärajuhitav vesi, mis moodustub suures osas sademe- ja lumesulaveest, puhastatakse ja juhitakse mõnda eesvoolu – peakraavi, ojja või jõkke. Kuna turvas seob vett hästi ega anna seda kergelt välja, tuleb kaevandamise alal rajada kraavid, olenevalt kasutatavast tehnoloogiast üsna tihedalt, enamikul juhtudel iga ~20 m tagant. Nii moodustub kaevandatavale alale kraavide võrgustik, mille vahelt nn väljakutelt turvast kaevandatakse.

 

Turba freesimine

 

Freesimine (nimetatakse ka freesturba tootmiseks) on kõige enam levinud turba kaevandamise meetod, mille puhul eristatakse omakorda toodangu ladustamise järgi Harvester, Peco ja Haku meetodit. Kuna freesimise käigus lõigatakse lasundi pealmisest kihist ühe töötsükli käigus lahti ainult 10 ‑ 20 mm paksune kiht, mis jäetakse freesväljaku peale kuivama, vajab turba kaevandamine suurt pinda. Seetõttu on enamik freesvälju suuremad kui 100 ha. Korraga freesitava turbakihi paksus oleneb turba lagunemise astmest. Kasvuturba tootmisel, mida saadakse peamiselt vähelagunenud turbast, on nõutav suurem tükkide suurus kui kütteturbal, seega on freesitav kiht paksem. Freesimiseks kasutatakse 6 – 9 m laiust traktori haakes järelveetavat aktiivset pöörlevate teradega või passiivset lõikavate teradega freesi.

 

Lahtifreesitud turvas jäetakse freesväljakule tuule ja päikese kätte kuivama, kuni tema niiskus on alanenud ~40%-ni. Kuivamise ajal turvast väljakul pööratakse, et kuivamine oleks kiirem ja ühtlane. Seda tehakse 1 ‑ 3 korda, kuivamine kestab 2 ‑ 3 päeva. Kui kuivamise ajal peaks juhtumisi vihma sadama, siis tuleb kuivatamisega otsast peale alustada. Seetõttu on turba kaevandamine otseselt ilmastikutingimustest sõltuv. Eesti kliimas kestab turba kaevandamise hooaeg tavaliselt maist kuni augusti lõpuni. Vahel harva algab kaevandamine ka aprillis ja väga üksikutel aastatel võib lõppeda ka oktoobris. Reeglina on meil ainult suvel turba kuivamiseks piisavalt pikad sademete vabad perioodid ning päikesevalgust. Ühel freesimisel väljatud turba kogust nimetatakse koristuseks.

 

Mehaanilise kogumise korral vallitatakse kuivanud turvas traktori ette või taha haagitud spetsiaalse vallitajaga ~0,8 m laiusesse ja ~0,4 m kõrgusesse väljaku pikkusesse vaalu ning seejärel tõstetakse kogujasse, millega transporditakse väljaku otsa auna, kus turvas ladustatakse kuni tarbimiseni (Harvester meetod). Vallitaja tööorgani laius on tavaliselt ~9 m ja koguri punkri maht 30 ‑ 70 m3. Kuivanud turvast on võimalik freesväljakult ka otse pneumaatiliselt vaakumkogujaga koguda ning siis samamoodi ladustada. Aunad võivad freesväljakute ääres olla väga pikad ja mahutada mitukümmend tuhat kuupmeetrit turvast. Suurte tootmisalade korral kasutatakse mõnikord ka kogumiseks nn ümbervallitamise tehnoloogiat, kus turvas tõstetakse vaalust lintkonveierile, mis laadib selle ümber kõrval asuva väljaku valli. Protsessi selliselt 4 ‑ 6 korda kahelt poolt korrates moodustub keskmisele väljakule suur vall ehk aun, kus turvast kuni rabast väljaviimiseni ladustatakse (Peco meetod). Kuna sellise meetodi korral moodustatakse aunfreesväljakule, siis on sealt väljavedu võimalik korraldada üksnes talvel, kui maapind on külmunud. Kolmas võimalus on kogutud turvas laadida treileritele, millega see veetakse kesksetesse suuraunadesse või ladudesse, kuhu saab korraga ladustada mitusada tuhat kuupmeetrit turvast. Treileritega sõidetakse sel juhul auna peale, kallatakse turvas maha ja tihendatakse buldooseriga, millega surutakse turba osakeste vahelt liigne õhk välja, et ei tekiks turba isesüttimise ohtu (Haku meetod).

 

Selliseid tootmistsükleid, olenevalt meetodi spetsiifikast, ilmastiku tingimustest ja lasundi omadustest, korratakse hooajal keskmiselt 10 ‑ 15 korda. Tavapäraselt kaetakse aunadesse kogutud turvas lõpuks kilega.

 

Freesturvast kasutatakse omadustest lähtuvalt aianduses ja energeetikas. Vastavalt vajadusele võib turba kogumisele järgneda erinevaid töötlemise etappe. Kasvusubstraatide tootmisel näiteks fraktsioneerimine, segamine väetistega, pakendamine jms, kütteks tarvitamisel briketeerimine.

 

Tükkturba tegemine

 

Tükkturvast tehakse hästilagunenud turbast ning kasutamiseks energeetikas. Paremini sobib selleks rabaturvas, mis tänu oma kiulisele struktuurile püsib turbatükina koos ka pärast kuivatamist, sõelumist ja laadimist.

 

Tükkturba tegemine algab sügavfreesimisest. Paksu, maapinnaga risti paikneva tööorganiga, mis meenutab saeketast, lõigatakse lasundist 30 – 50 cm sügavuselt spetsiaalse tükitõstmismasinaga mõnesentimeetri laiuselt turba riba, kruviseadmega pressitakse ja vormitakse see 4 – 8 cm läbimõõduga juppideks ning jäetakse väljakule kuivama. Värskete turba tükkide looduslik niiskus on ~80%. Tükke kuivatatakse 1 ‑ 2 nädalat ning pööratakse 1 ‑ 3 korda. Kuivamise käigus alaneb niiskus kuni 35%-ni. Kuivanud turba tükid vallitakse, kogutakse ja aunatakse harvester meetodil. Tükkturba tootmisel ei kasutata vaakumkogujaid, vaid ainult mehaanilist kogumist, samuti ei ladustata tükkturvast Haku meetodil suurtesse aunadesse vaid väljaku otstesse ning kaetakse sageli ilmastiku kaitseks kilega.

 

Tükkturba tegemise tsükleid korratakse hooajal 1 – 3 korda. Tükkturba tegemine on vähem tundlik väiksemate sadude suhtes, kuna kuivades moodustub tükkide peale koorik, mis enam vett sisse ei võtta. Kui aga sajud kestavad kauem, võivad tükid siiski uuesti vett sisse võtta ja laiali laguneda. Sel juhul on vaja kogu tsüklit algusest peale korrata.

 

Plokkturvas

 

Turba plokke lõigatakse Eestis spetsiaalse ekskavaatori külge kinnitatud labidaga kihiti vähelagunenud turbast. Lõigatud plokid asetatakse kaevandamata alale kuivama, kuni nende niiskus on vähenenud ~50%. Et plokid kuivaksid ühtlaselt, on vaja neid paar korda pöörata. Plokkide suurus oleneb tootjast ja kliendi vajadustest, nende suurus võib näiteks olla 30 x 30 x 60 cm. Plokis kuivanud turvas säilitab hästi oma struktuuri ja on õhulisem. Sageli pärast kuivatamist turba plokid peenestatakse ja turvast kasutatakse substraatide valmistamisel. Turba plokke võib ka tervena kasutada, näiteks peenrapiirete või dekoratiivelementidena haljastuses. Osades riikides kasutatakse plokkide lõikamisel ka spetsiaalseid seadmeid, mis asetavad plokid kuivatamisel riita nii, et plokkide vahelt käiks õhk läbi. Kuna turbaplokkide lõikamine ja kuivatamine on töömahukas, toodetakse plokkturvast kõige vähem.